KAS SA NÄED OMA KUTSUMUST?
…välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi… Rooma 1:1
Meie kutsumus ei ole eelkõige olla pühad inimesed, vaid olla Jumala evangeeliumi kuulutajad. Üks kõigiti oluline kaalutlus on, et Jumala evangeeliumis tuleks näha jäävat reaalsust. Reaalsus pole mitte inimlik headus ega pühadus ega taevas ega põrgu — vaid see on lunastus. Selle tajumine on tänapäeva kristliku teenija kõige elulisem ja olulisem vajadus. Jumala teenijaina peame harjuma ilmutusega, et lunastus on ainus reaalsus. Isiklik pühadus on lunastuse tulemus, mitte selle põhjus. Kui paneme oma lootuse inimlikule headusele, siis läheme katsumusaegade tulles põhja.
Paulus ei öelnud, et tema ise eraldas ennast, ta ütles, et Jumal on oma äranägemist mööda teda valinud (Galaatia 1:15). Paulus ei olnud liigselt huvitatud iseenda iseloomust. Ja niikaua kui me silmad on suunatud meie enda isiklikule pühadusele, ei saa me kunagi lunastuse täiele reaalsusele lähedalegi. Kristlikud töölised kukuvad läbi, sest nad asetavad oma soovi pühaduse järele kõrgemale soovist tunda Jumalat. “Ärge nõudke, et ma vaataksin näkku lunastuse jõulisele reaalsusele mind täna ümbritseva inimelu kõntsa suhtes; mina tahan hoopis, et Jumal võiks teha minu jaoks ükskõik mida, et ma omaenda silmis meeldivamaks muutuksin.” Selline jutt on tõenduseks, et Jumala evangeeliumi reaalsus ei ole veel puutunud mu külge. Selles puudub ennastunustav andumine Jumalale. Jumal ei saa mind vabastada, niikaua kui olen huvitatud ainuüksi iseenda iseloomust. Paulus ei tegelenud iseenda uurimisega. Ta oli ennastunustavalt andunud, täielikult alistunud ja eraldatud Jumalale ühel eesmärgil — kuulutada Jumala evangeeliumi (vaata Rooma 9:3 Ma sooviksin pigem ise saada äraneetavaks, Kristusest lahku oma vendade heaks, kes on mu sugulased liha poolest).
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: 2Moosese 25,26 ja UT: Matteuse 21:1-22