ABIVALMIS VÕI SÜDAMETU TEISTE SUHTES?
Kristus Jeesus on… kes palub meie eest… südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest… ta palub pühade eest. Rooma 8:34, 27
Kas vajame veel mingeid argumente, et hakata eestpalvetajateks — Kristus elab selleks, “et nende eest paluda” (Heebrea 7:25), ning Püha Vaim “palub pühade eest”? Kas meie suhe teistega on selline, et me teeme eestpalvetööd, kuna me oleme Jumala lapsed, keda õpetab Püha Vaim? Peaksime heitma pilgu oma käesolevale olukorrale. Kas kriisid, mis puudutavad meid või teisi meie kodus, töökohas, riigis või mujal, näivad meile igalt poolt kaela varisevat? Kas meid surutakse Jumala ligiolust välja ja meil ei jää aega ülistamiseks? Kui nii, siis peame sellistele asjadele piiri panema ning jõudma sellisesse elavasse vahekorda Jumalaga, et meie suhet teistega hoiaks alal eestpalvetöö, kus Jumal teostab oma imesid.
Hoidu kiirustamast Jumalast ette, soovides teha Tema tahet. Me tõttame Temast ette tuhande ja ühe tegevusega, koormates end inimeste ja probleemidega, nii et me ei ülista enam Jumalat ega suuda teha ka eestpalvet. Kui mingi koorem ja selle surve langeb meie peale sellal, kui me ei ole ülistavas meelsuses, toob see kaasa vaid paadumust Jumala vastu ja meeleheidet meie endi hinges. Jumal juhatab meid alatasa inimeste juurde, kelle vastu meil pole huvi, ja kui me ei ülista parajasti Jumalat, on meie loomulik kalduvus olla nende suhtes südametu. Me suskame neile ruttu mõne piiblisalmi nagu odapiste, või jätame neile mõne tõtliku, hoolimatu nõuande, enne kui lahkume. Südametu kristlane valmistab me Issandale küll suurt südamevalu.
Kas meie elu on õigel kohal, et võiksime osaleda meie Issanda ja Püha Vaimu eestpalvetes?
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Kohtumõistjate 6,7 ja UT: Luuka 8:1-21