TEE PÜSIVALE USULE
Ennäe, tund tuleb…, et teid hajutatakse… Johannese 16:32
Jeesus ei noomi selles kirjakohas jüngreid. Nende usk oli ehe, kuid see oli korrastamata ja keskendamata ega toiminud elu olulistes reaalsustes. Jüngrid hajutati nende endi murede juurde, neil oli huvisid, mil polnud pistmist Jeesuse Kristusega. Kui meil on täiuslik vahekord Jumalaga Püha Vaimu pühitsustöö kaudu, peame harjutama usku igapäevaelu reaalsustes. Meid hajutatakse, mitte teenimistahtesse, vaid meie elu tühjusse, kus näeme hävingut ja viljatust, et teaksime, mida tähendab sisemine surm Jumala õnnistustele. Oleme selleks valmis? Kindlasti pole see meie endi valida, kuid Jumal kavandab meie olukordi nii, et nad meid sinna viiksid. Kui me sellest kogemusest läbi ei ole läinud, kannavad meie usku vaid tunded ja õnnistused. Aga kui me kord sinna jõuame, siis pole tähtis, kuhu Jumal meid asetab, või millist sisemist tühjust me kogeme, võime kiita Jumalat, et kõik on hästi. Seda tähendabki usu rakendamine elu reaalsustes.
“… te… jätate Mind üksi.” Kas oleme lasknud end hajutada ning oleme jätnud Jeesuse maha, sest me ei ole märganud Tema ettenägelikku hoolitsust? Kas me ei näe, kuidas Jumal meie olukorras tegutseb? Pimeduseajad on lubatud ja tulevad meile Jumala suveräänsuse kaudu. Kas oleme valmis laskma Jumalal teha seda, mida Ta tahab meiega teha? Kas oleme valmis, et meid lahutataks Jumala välistest, silmaga nähtavaist õnnistustest? Kuni Jeesus Kristus ei ole meie Issand, on meil igaühel oma eesmärgid, mida me teenime. Meie usk on ehtne, aga ta ei ole veel püsiv. Ja Jumal ei kiirusta kunagi. Kui oleme nõus ootama, näitab Jumal meile, et oleme olnud huvitatud vaid Tema õnnistustest, mitte Temast Endast. Selle aluseks on olnud Jumala õnnistuste tunne.
“…olge julged, Mina olen maailma ära võitnud” (Johannese 16:33). Me vajame kõikumatut vaimulikku meeletugevust.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Kohtumõistjate 12-14 ja UT: Luuka 9:37-62