ELU, MIS ELAB
Ent teie jääge sellesse linna seni, kuni teid ehitakse väega kõrgelt! Luuka 24:49
Jüngrid pidid viivitama, kuni nelipühapäevani, mitte ainult nende endi ettevalmistuseks; nad pidid ootama, kuni Issand oli kirgastatud. Ja niipea kui Teda oli kirgastatud, mis siis juhtus? “Et Ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud ja on Isalt saanud Püha Vaimu tõotuse, siis on Ta selle välja valanud, nõnda nagu te nüüd näete ja kuulete” (Apostlite 2:33). Johannese 7:39 öeldu: “…sest Püha Vaim ei olnud veel antud, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud” — ei puutu meisse. Püha Vaim on antud, Issand on kirgastatud — ootamine ei sõltu mitte Jumala ettenägelikkusest, vaid meie enda vaimulikust vormisolekust.
Püha Vaimu mõju ja vägi toimisid ka enne nelipüha, kuid Tema Ise ei olnud kohal. Niipea kui meie Issand oli taevassemineku läbi kirgastatud, tuli Püha Vaim maailma ning Ta on olnud siin sellest ajast peale. Me peame võtma vastu ilmutuse, et Ta on siin. Püha Vaimu vastuvõtmine on uskliku alaline hoiak. Kui me võtame vastu Püha Vaimu, võtame vastu ergutatud elu taevasse läinud Issandalt.
Mitte Püha Vaimu ristimine ei muuda inimesi, vaid ülesläinud Kristuse vägi, mis tuleb inimeste ellu Püha Vaimu kaudu ja see muudab neid. Me lahutame liiga tihti asju, mida Uus Testament kunagi ei lahuta. Püha Vaimu ristimine ei ole Jeesusest Kristusest lahus olev kogemus — see on tõendus taevasse läinud Kristusest.
Püha Vaimu ristimine ei pane sind mõtlema ajast või igavikust — see on üks hämmastavalt auline praegu. “See on igavene elu, et nad tunneksid Sind…” (Johannese 17:3). Hakka tundma Teda praegu ja ära iialgi lõpeta.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: 1.Aja 20-22 ja UT: Johannese 10:22-42