JUMAL, KES IIAL EI VEA ALT
…sest tema on öelnud: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Heebrea 13:5
Millise suuna mu mõtted võtavad? Kas need pöörduvad selle poole, mida Jumal ütleb, või selle poole, mida ma kardan? Kas ma harjutan ütlema mitte seda, mida Jumal ütleb, või kostma alles peale seda, kui olen kuulnud, mida Tal on öelda? “…sest Tema on öelnud: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Niisiis võime julgelt öelda: “Issand on mu Abimees, ei ma karda! Mida saab mulle teha inimene?”” (Heebrea 13:5-6).
“Ma ei vea sind kunagi alt…” — ei ühelgi põhjusel; olgu selleks minu patt, isekus, kangekaelsus või isepäisus. Kas ma olen tõeliselt lasknud Jumalal endale öelda, et Ta ei vea mind kunagi alt? Aga kui ma olen kuulnud Jumala seda ütlevat, siis lubage mul seda veel kuulata.
“Ma ei…jäta sind maha…” Vahel pole see elu raskus, vaid üksluisus, mis tekitab minus mõtte, et Jumal mind hülgab. Kui pole ületada ühtki suuremat raskust, pole antud ühtki nägemust, pole midagi imelist ega kaunist — ainult alalised argielu tegevused — kas ma siis kuulen Jumala sõnavõttu nendes?
Meil on ettekujutus, et Jumal kavatseb teha midagi erakordset — et Ta valmistab ja varustab meid mingiks tulevaseks ebatavaliseks tööks, aga kui kasvame Tema armus, siis leiame, et Jumal austab Ennast siin ja praegu, praegusel hetkel. Kui meie taga seisavad Jumala tõotused, saab meie omaks kõige imelisem jõud, ning me õpime laulma igal päeval ja teel.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: 2.Aja 13-16 ja UT: Johannese 14