IMPULSIIVNE JÜNGER?
…olles rajanud endid oma kõige pühamale usule… Juuda 20
Meie Issanda iseloomus ei olnud tormakust ega külmaverelisust, seal oli vaid rahulik meelekindlus, mis ei kaotanud iial pead. Suurem osa meist kujundab oma kristluse temperamendi järgi, mitte Jumala järgi. Impulsiivsus on loomulikus elus esinev iseloomujoon, kuid meie Issand eirab seda järjekindlalt, sest see takistab jüngrielu arengut. Jälgi, kuidas Jumala Vaim äkilisi tunge pidurdab, nii et ühekorraga oleme oma rumalusest teadlikud ja tahame viivitamatult ennast õigustada. Lapse puhul on tormakus arusaadav, ent mehe või naise iseloomus toob ta kaasa hukatuslikke tagajärgi; impulsiivne inimene on hellitatud inimene. Impulsiivsus tuleb distsipliini varal intuitsiooniks koolitada.
Jüngerlus rajaneb täielikult Jumala üleloomulikul armul. Vee peal kõndimine on tormakalt julgele inimesele lihtne, kuid kuival maal Jeesuse Kristuse jüngrina käimine on hoopis midagi muud. Peetrus kõndis mööda vett, et minna Jeesuse juurde, aga maa peal järgnes ta Talle kaugelt (vaata Markuse 14:54 Aga Peetrus järgnes Temale kaugelt kuni ülempreestri õue. Ja ta istus koos sulastega ning soojendas ennast tule ääres). Me ei vaja Jumala armu mitte kriisides vastupidamiseks — inimloomusest ja uhkusest piisab selleks küll —, ning me suudame pinget suurepäraselt taluda; me vajame Jumala üleloomulikku armu, et elada iga päev kakskümmend neli tundi pühana, taluda üksluisust, elada tavaliselt, märkamatult ja unustatult Jeesuse jüngrina. Meisse on emapiima kaudu sisse imbunud, et me peame tegema erakordseid tegusid Jumalale, aga see pole tõsi. Me peame olema erakordsed harilikes asjades, olema pühad argistel tänavatel, argiste inimeste keskel, ning seda ei saa õppida viie minutiga.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Jeremija 5,6 ja UT: 1. Timoteose 1