KÄSUSEADUS JA EVANGEELIUM
Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. Jaakobuse 2:10
Kõlblusseadus ei arvesta meie inimlikke nõrkusi; ta ei võta arvesse meie pärilikkust ja kaasasündinud põdurust; ta nõuab, et me oleksime täiesti kõlbelised. Kõlblusseadus ei muutu kunagi, ei õilsuse ega nõrkuse kasuks, ta on igavesti ja jäädavalt sama. Jumala poolt seatud kõlblusseadus ei muuda end nõtradele nõdraks, ta ei pehmenda meie möödalaskmisi, ta on absoluutne kogu aja ja igaviku suhtes. Kui me seda ei mõista, on selle põhjuseks, et me ei ela täielikult. Ent niipea kui me seda taipame, omandab elu kohe traagilise tooni. “Mina elasin kunagi seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu, mina aga surin” (Rooma 7:9-10). Kui me seda mõistame, toob Jumala Vaim meile patutundmise. Niikaua kui inimene sinnamaale ei jõua ega näe oma lootusetut olukorda, on Kristuse rist talle narrimäng. Patutundmine toob alati kaasa seaduse hirmutava, kitsendava tajumise — ta teeb inimese lootusetuks — “patu alla müüduks” (Rooma 7:14). Mina, patune süüdlane, ei saa iial end Jumala ees õigeks teha, see on võimatu. On ainult üks viis, kuidas ma võin saada õigeks Jumala ees, ning see on Jeesuse Kristuse surma kaudu. Ma pean vabanema mind varitsevast mõttest, nagu võiksin saada õigeks Jumala ees oma kuulekuse läbi — kes meist on Jumalale täiuslikult kuulekas!
Kõlblusseaduse jõudu mõistame vaid siis, kui sellega kaasneb sõna “kui”. Jumal ei sunni meid iialgi. Ühes meeleolus me soovime, et Ta sunniks meid mingit asja tegema, ning teises meeleolus me tahame, et Ta meid rahule jätaks. Kus iganes Jumala tahe täielikult valitseb, seal kaob igasugune sundus. Kui me otsustame teadlikult Jumalale kuuletuda, siis kasutab Ta ka kõige kaugemat tähte ja viimsetki viljatera, et aidata meid oma Kõikvõimsa väega.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Hesekieli 45,46 ja UT: 2. Peetruse 3