ÄRATAIPAMINE, MITTE TUNDED
…sest me käime usus, mitte nägemises. 2.Korintose 5:7
Teatud aja oleme teadlikud Jumala tähelepanust, kuid siis, kui Jumal hakkab kasutama meid oma ettevõtmistes, omandame haletsusväärse ilme ja räägime katsumustest ja raskustest. Ja kogu selle aja püüab Jumal panna meid tegema me kohustusi varjulolevate inimestena. Ükski meist ei oleks vaimulikult varjul, kui see meie enda teha oleks. Kas me saame teha oma kohustust, kui Jumal on taeva sulgenud? Mõned meist tahaksid olla alati eredalt valgustatud pühad kuldse aupaiste ja inspiratsioonihiilgusega, ning et Jumala pühad tegeleksid meiega kogu aeg. Enesekindel pühak on väärtusetu. Ta on ebanormaalne, argieluks sobimatu ja üldse mitte sarnane Jumalaga. Me oleme siin mitte ebaküpsete inglitena, vaid meeste ja naistena, selleks et teha maailma tööd, ning teha seda piiritult suure vastupidamisväega, sest me oleme sündinud ülevalt.
Kui me püüame tuua tagasi haruldasi inspiratsioonihetki, on see märgiks, et Jumal ei ole see, keda me tahame. Me jumaldame neid hetki, mil Jumal tuli ja rääkis, ning nõuame, et Ta seda uuesti teeks. Ent Jumal tahab, et me “käiksime usus”. Kui paljud meist on otsekui asetanud ennast riiulile, öeldes: “Ma ei saa teha rohkem midagi, enne kui Jumal mulle ilmub.”? Ta ei tee seda kunagi. Me peame end ise püsti ajama, ilma mingi inspiratsiooni või äkilise puudutuseta Jumalalt. Siis tuleb üllatus: “Tema oli ju kogu aeg siin ja mina ei teadnudki seda!” Ära iial ela neile erilistele hetkedele — nad peavadki olema üllatuseks. Jumal annab meile inspiratsiooni puudutusi siis, kui Ta näeb, et meid ei ohusta kõrvalekaldumine nende sabas. Me ei tohiks kunagi pidada oma inspiratsioonihetki mõõdupuuna — meie mõõdupuu on me kohustus.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: 1.Kuningate 1,2 ja UT: Luuka 22:54-71