LUNASTUS LOOB VAJADUSE, MIDA KA ISE RAHULDAB
Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus… 1.Korintose 2:14
Jumala evangeelium tekitab tuntava vajaduse evangeeliumi järele. Kui Paulus ütleb: “…meie evangeelium on siiski kinni kaetud”, siis kas ta on kinni kaetud lurjustele? Ei, vaid “neile, kes hukkuvad, neile uskmatuile, kellel praeguse aja jumal on mõtted sõgestanud…” (2. Korintose 4:3-4). Enamik inimesi on oma kõlblusega täiesti rahul ega tunne vajadust evangeeliumi järele. Jumal Ise on See, kes tekitab vajaduse, millest inimene ei ole teadlik enne, kui Jumal End talle avaldab. Jeesus ütles: “Paluge, ja teile antakse…” (Matteuse 7:7), kuid Jumal ei saa anda, kui inimene ei palu. Mitte sellepärast et Jumal tahaks meid millestki ilma jätta, vaid nõnda on Ta seadnud asjade käigu lunastuse alusel. Meie palumise kaudu käivitab Jumal protsessid, misläbi Ta loob asju, mida ei olnud olemas enne meie palvet. Lunastuse sisemine reaalsus on see, et ta loob kogu aeg midagi. Nii nagu lunastus loob Jumala elu meie sees, nõnda loob ta ka selle elu juurde kuuluvaid asju. Seda vajadust ei või rahuldada miski peale selle vajaduse tekitaja. See ongi lunastuse tähendus — ta loob ja täidab vajadusi.
“Ja kui Mind maast üles tõstetakse, tõmban Ma kõik Enese juurde” (Johannese 12:32). Me jutlustame omaenda kogemustest ja inimesed tunnevad nende vastu huvi, kuid see ei ärata neis tuntavat vajadust. Kui aga Jeesust Kristust on üles tõstetud, loob Jumala Vaim teadliku vajaduse Tema järele. Evangeeliumi kuulutuse taga on Jumala loov lunastus, mis toimib inimeste hingedes. Isiklik tunnistus ei päästa inimesi kunagi. “Sõnad, mis Mina teile olen rääkinud, on vaim ja on elu” (Johannese 6:63).
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Obadja 1 ja UT: Ilmutuse 8