USKLIKU ALLUMINE
Te hüüate mind Õpetajaks ja Issandaks ning ütlete õigesti, sest mina olen see. Johannese 13:13
Meie Issand ei nõua kunagi oma meelevalla rakendamist meie üle. Ta ei ütle kunagi: “Sa pead Mulle alluma!” Ta jätab meile täieliku valikuvabaduse — nii suure vabaduse, et me võime Talle isegi näkku sülitada või Teda surmata, nagu teised ongi teinud; ja Ta ei ütle meile sõnagi. Aga kui minus on lunastuse läbi loodud Tema elu, tunnen ma kohe Tema õigust täielikule meelevallale minu üle. See on täielik ja tõhus ülemvõim, milles ma tunnistan: “Sina, meie Issand… oled väärt…” (Ilmutuse 4:11). Lihtsalt vääritus minu sees on see, mis keeldub kummardamast või allumast sellele, kes on väärt. Kui ma kohtan kedagi, kes on püham kui mina ise, ning ei tunnista tema väärtust ega võta kuulda tema juhtnööre minule, on see minu enda väärituse avaldumise tunnus. Jumal õpetab meid, kasutades inimesi, kes on pisut paremad kui me ise — mitte mõistuselt paremad, vaid pühamad. Ja Ta teeb seda senikaua, kuni me allume meeleldi. Siis saab kogu meie eluhoiakuks kuulekus Temale.
Kui Issand nõuaks meilt kuulekust väevõimuga, muutuks Ta lihtsalt kupjaks ega omaks mingit meelevalda. Ta ei nõua kunagi kuulekust vägisi, aga kui me tõesti näeme Teda, kuuletume Talle kohe. Siis on Ta kergesti meie elu Issand, ning me elame Teda ülistades hommikust õhtuni. Minu armus kasvamise tase avaldub selles, kuidas ma suhtun kuulekusse. Me peaksime palju kõrgemalt hindama sõna ‘kuulekus’, ja päästma ta maailma mudamülkast. Kuulekus on võimalik vaid selliste inimeste vahel, kes on võrdsed oma vahekorras teineteisega, nagu näiteks isa ja poeg, mitte nagu isand ja ori. Jeesus näitas seda vahekorda, öeldes: “Mina ja Isa oleme üks” (Johannese 10:30). “Ja olles küll Poeg, õppis Ta kuulekust selle läbi, mida Ta kannatas” (Heebrea 5:8). Poeg oli kuulekas meie Lunastajana selle pärast, et Ta oli Poeg, mitte selle pärast, et saada Jumala Pojaks.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Psalmid 28-30 ja UT: Apostlite 21:1-14