TULETA MEELDE, MIDA JUMAL MÄLETAB
Nõnda ütleb Jehoova: “Ma mäletan su noorpõlve kiindumust…” Jeremija 2:2
Kas ma olen sama spontaanselt kiindunud Jumalasse, nagu olin varem, või ootan vaid Tema headust minu vastu? Kas kõik minu elus täidab Tema südame rõõmuga või kaeban alatasa, sest kõik ei paista laabuvat, nagu mina tahaksin? Inimene, kes unustab, mida Jumal kalliks peab, ei täitu rõõmuga. On imetore meenutada, et Jeesusel Kristusel on vajadusi, mida meie võime täita — “Anna Mulle juua!” (Johannese 4:7). Kui palju lahkust olen ma osutanud Talle viimase nädala jooksul? Kas minu elu on hästi peegeldanud Tema mainet?
Jumal ütleb oma jüngritele: “Te ei ole praegu Minusse kiindunud, kuid Ma mäletan aega, mil te seda olite.” Ta ütleb: “Ma mäletan… su mõrsjapõlve armastust…” (Jeremija 2:2). Kas olen sama moodi ääreni täidetud armastusega Jeesuse Kristuse vastu, nagu olin alguses, kui andsin endast kõik, et tõendada oma pühendumust Talle? Kas Ta leiab mind iial mõtisklemas aja üle, mil hoolisin üksnes Temast? Kas see on koht, kus ma olen praegu, või olen eelistanud inimlikku tarkust tõelisele armastusele Tema vastu? Kas olen niivõrd armunud Temasse, et ei hooli sellest, kuhu Ta võib mind juhtida? Või ootan ma, et näeksin, kui palju lugupidamist ma võidan, ning lähtun sellest mõõdupuust otsustamaks, kui palju aega peaksin pühendama Tema teenimisele?
Kui ma meenutan seda, mida Jumal minu kohta mäletab, hakkan ehk ka mõistma, et Ta ei ole minu suhtes seesama, mis Ta oli varem. Kui see juhtub, peaksin leppima häbi ja alandusega, mida see mu ellu tekitab, sest ta toob kaasa Jumalale meelepärase kurvastuse ja “Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse [patukahetsuse]…” (2. Korintose 7:10).
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: 1Moosese 49,50 ja UT: Matteuse 15:1-20