EI VÄHIMATKI!
…kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. 2.Korintose 5:17
Issand ei salli kunagi meie eelarvamusi, Ta suretab nad, laseb nad kõige täiega põhja. Me kujutame ette, et Jumalal on eriline huvi meie konkreetsete eelarvamuste vastu; me oleme üsna kindlad, et Jumal ei kohtle meid iialgi nii, nagu Ta kohtleb teisi inimesi. “Jumal peab teisi inimesi väga rangelt kohtlema, aga muidugi Ta teab, et minu eelarvamustel pole midagi viga.” Me peame saama selgeks: mitte vähimatki ei tohi neist järgi jääda! Jumal ei ole meie eelarvamuste poolt, Ta pühib nad kindlalt kõrvale. Meie kõlbelise hariduse hulka kuulub see, et Jumala ettehooldus sõidab otse üle meie eelarvamuste, ja me peame jälgima, kuidas Ta seda teeb. Jumal ei pööra tähelepanu millelegi, mida meie Talle toome. On vaid üks asi, mida Ta meilt tahab, ja see on meie tingimusteta alistumine.
Kui me uuesti sünnime, hakkab Püha Vaim valmistama meis oma uut loomingut, ning tuleb aeg, mil vanast elust pole enam jälgegi järele jäänud: meie endine süngus kaob, meie endine ellusuhtumine kaob, ning “kõik on Jumalast” (2. Korintose 5:18). Kuidas võiksime saada elu, milles puudub himu, omakasupüüdlikkus, tundlikkus torgete suhtes; armastuse, mis ei ärritu ega jäta meelde paha, on alati lahke? (vaata 1. Korintose 13:4-5 Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust, ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis, ta ei käitu sündmatult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha). Ainus viis selleks on mitte lasta kübetki vana elu endasse jääda, usaldada Jumalat lihtsalt ja täielikult, nõnda et me enam ei taha mitte Jumala õnnistusi, vaid Jumalat Ennast. Kas oleme jõudnud niikaugele, et Jumal võib võtta ära oma õnnistused ja see ei mõjuta meie usaldust Tema vastu? Kui me kord Jumalat tegutsemas näeme, ei vaeva me enam oma pead sellega, mis juhtub, sest usaldame tõeliselt oma taevast Isa, keda maailm ei või näha.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Jeremija 9,10 ja UT: 1. Timoteose 3