MISJONÄRI SIHT
…Jeesus ütles neile: “Vaata, me läheme üles Jeruusalemma…” Luuka 18:31
Loomupärases elus muutuvad meie ambitsioonid sedamööda, kuidas me kasvame, aga elus kristlasena seatakse meile siht päris alguses, ning algus ja lõpp on täpselt üks ja seesama, nimelt Issand Ise. Me alustame Kristusest ja lõpetame Temaga — kuni me kõik “täismeheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda” (Efesose 4:13), järgimata meie endi arusaamu sellest, milline peaks olema elu kristlasena. Misjonäri sihiks on teha Jumala tahtmist, mitte olla kasulik või võita kadunuid. Misjonär on tõepoolest kasulik ja ta ka võidab tagasi kadunud hingi, aga see ei ole tema siht. Tema siht on teha Issanda tahtmist.
Meie Issanda elus oli Jeruusalemm paik, kus Ta ristil saavutas oma Isa tahte haripunkti, ja kui meie ei lähe sinna koos Jeesusega, ei saa meil olla sõprust ega osadust Temaga. Miski ei kallutanud kõrvale Issandat Tema teel Jeruusalemma. Ta ei lisanud kiirust, minnes läbi külade, kus Teda taga kiusati, ega jäänud kauemaks neisse, kus Teda õndsaks kiideti. Ei tänulikkus ega tänamatus viinud meie Issandat vähimalgi määral kõrvale Ta eesmärgist minna “üles Jeruusalemma”.
“Ei ole jünger üle õpetajast ega teenija üle oma isandast” (Matteuse 10:24). Teisisõnu, needsamad asjad, mis juhtusid meie Issandale, juhtuvad ka meile me teekonnal oma “Jeruusalemma”. Meie läbi saab ilmsiks Jumala tegusid, inimesed saavad õnnistatud ning üks või kaks neist näitavad üles tänulikkust, aga ülejäänud täielikku tänamatust — siiski ei tohi miski kallutada meid kõrvale “üles Jeruusalemma” minekust.
“…nad lõid Jeesuse sinna risti…” (Luuka 23:33). See on, mis juhtus siis, kui meie Issand jõudis Jeruusalemma, ning see sündmus on meie pääste värav. Pühade elu ei lõpe siiski ristilöömisega; Issanda armust lõpeb see kirkusega. Seni peaks igaühele meist juhtlauseks olema: “Ka mina lähen “üles Jeruusalemma!””
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Ülemlaul 6-8 ja UT: Galaatia 1