PATU TÕSIDUSE MÕISTMINE
Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald. Luuka 22:53
Patu tõsiduse mittemõistmisest — kui me ei võta selle olemasolu omaks ja keeldume sellega tegelemast — tulenevad kõik elu katastroofid. Sa võid rääkida inimloomuse üllastest voorustest, kuid inimloomuses on miski, mis naerab pilkavalt iga su põhimõtte üle. Kui sa keeldud tunnistamast, et inimloomuses on kurjust ja isekust, midagi äärmiselt vihkamisväärset ja inetut, selle asemel et tunnistada seda, siis lähed sa järeleandmistele, kui patt sinu elu ründab, ning ütled, et pole mõtet sellega võidelda. Kas sa oled võtnud arvesse seda “tundi ja pimeduse meelevalda”, või on sul iseendast selline arusaam, millesse ei mahu üldse mingi patu mõiste? Kas oled oma inimlikes vahekordades ja sõprussuhetes tunnistanud patu olemasolu? Kui ei, siis leiad peagi, et oled langenud lõksu ja pead tegema järeleandmisi patule. Aga kui sa möönad patu olemasolu, siis mõistad sa sedamaid ohu suurust ja ütled: “Jah, ma saan aru, mida patt võib põhjustada.” Patu olemasolu tunnistamine ei hävita sõpruse alust — see lihtsalt loob vastastikuse lugupidamise tõsiasja suhtes, et patuse elu alus on hävitav. Hoidu alati igasugusest hinnangust elule, mis ei võta arvesse patu olemasolu.
Jeesus Kristus ei usaldanud kunagi inimloomust, aga Ta polnud ka kunagi küüniline ega kahtlustav, sest Tal oli täielik usaldus selle suhtes, mida Ta võis inimloomuse heaks teha. Puhas inimene on see, kes on varjatud kurja eest, mitte süütu. Nõndanimetatud süütu inimene ei saa end kunagi kindlalt tunda. Inimeste asi pole püüda olla süütud; Jumal nõuab, et nad oleksid puhtad ja vooruslikud. Süütus on lapse tunnus. Kuid süüdi on iga inimene, kui ta ei ole nõus võtma arvesse patu olemasolu.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Iiobi 1-3 ja UT: Apostlite 7:1-19