LEPITUS
Ta on selle, kes ei tundnud mingit pattu, meie pärast teinud patuks, et meie saaksime Jumala õigsuseks tema sees. 2.Korintose 5:21
Patt on põhilise suhtumise küsimus — see pole mitte vale tegutsemine, vaid vale olemine, sihilik ja rõhutatud sõltumatus Jumalast. Ristiusu õpetus käsitleb patu äärmuslikku, sügavale juurdunud loomust. Teised usundid tegelevad pattudega, ainult Piibel tegeleb patuga. Esimene asi, millega Jeesus Kristus inimeste juures kokku puutus, oli pärilik patt; ning just seepärast, et me oleme seda oma kuulutustöös eiranud, on evangeeliumi sõnum kaotanud oma teravuse ja purustusjõu.
Piibli ilmutus ei ütle, nagu oleks Jeesus Kristus võtnud Enda peale meie lihalikud patud, vaid et Ta võttis Enda peale patupärilikkuse, millesse üski inimene ei saa midagi parata. Jumal tegi oma Poja patuks, et Ta võiks muuta patuse inimese pühaks. Läbi kogu Piibli ilmutatakse, et meie Issand kandis maailma patu samastumise, mitte kaastunde kaudu. Ta võttis teadlikult oma õlgadele ning kandis oma Isikus kogu inimsoo patukuhjatist — “Ta on Selle, kes ei tundnud mingit pattu, meie pärast teinud patuks”, ning seeläbi seadis Ta lunastuse alusele kogu inimsoo. Jeesus Kristus taastas inimsoo õige seisundi; Ta tõi nad tagasi sinna, kus nad Jumala algse kava kohaselt pidid olema; ning igaüks võib astuda liitu Jumalaga selle alusel, mida Issand on ristil teinud.
Inimene ei saa ennast ise lunastada; lunastus on Jumala osa, see on täiesti lõpetatud ja täielik; selle rakendus igale inimesele sõltub nende vastusest. Alati tuleb eristada lunastuse ilmutatud tõde ja teadlikku päästekogemust inimese elus.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Jesaja 37,38 ja UT: Filippi 3