ISA TÕMME
Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud… Johannese 6:44
Kui Isa mind tõmbab, kerkib kohe üles minu tahte küsimus: Kuidas ma vastan Jumala antud ilmutusele? Kas ma tulen Tema juurde? Arutelu vaimulike asjade üle on häbematus. Ära iial arutle kellegagi, kui Jumal sinuga räägib (vaata Galaatia 1:15-16 Aga kui Jumalale, kes minu mu ema ihust välja valis ja oma armu läbi kutsus, oli meelepärane ilmutada minus oma Poega, et ma kuulutaksin Teda paganate seas, siis ei hakanud ma kohe arutlema liha ja verega). Uskumine ei ole mõistuslik akt; uskumine on kõlbeline akt, mille läbi ma ennast teadlikult seon. Kas ma tahan anda end täielikult Jumala hooleks ning tegutseda Tema sõna põhjal? Kui jah, siis leian, et olen saanud aluseks reaalsuse, mis on kindel nagu Jumala aujärg.
Evangeeliumi kuulutamisel keskendu alati tahte küsimusele. Usk peab olema tahe uskuda. Tahe peab alistuma mitte veenmisjõule, vaid see peab olema teadlik astumine Jumala ja Tema sõna peale, kuni ma ei tunne end kindlana mitte enam selle tõttu, mida ma ise olen teinud, vaid olen kindel üksnes Jumalas. Takistuseks on see, kui ma ei taha usaldada Jumalat, vaid üksnes oma mõistuslikku arusaamist. Mis puutub tunnetesse, siis nende peale ei tohi ma vaadata. Ma pean tahtega uskuma, ning seda ei saa ma iial teha ilma jõulise pingutuseta lahutamaks end vanadest hoiakutest ning andmata end täielikult Jumalale üle.
Iga inimene on loodud koos võimega sirutuda enesest väljapoole. Jumal on see, kes mind tõmbab, ning minu vahekord Temaga on eelkõige isikutevaheline suhe, mitte pelgalt mõistuse asi. Sellesse vahekorda jõuan ma läbi Jumala ime ja oma tahte uskuda. Alles seejärel hakkan ma mõistusega hindama toimunu tähendust.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Nahum 1-3 ja UT: Ilmutuse 13