IGAVENE EESMÄRK
Ma vannun iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast et sa seda tegid… ma õnnistan sind… 1. Moosese 22:16-17
Aabraham on jõudnud punkti, kus ta puutub kokku Jumala Enda loomusega, nüüd mõistab ta Jumala reaalsust.
“Mu sihiks Jumal Ise vaid…
Hinnast hoolimata, armas Issand,
milline ka poleks tee.”
See tähendab, et me ei püüa ise valida teed, mida mööda Jumal meid eesmärgile viib.
Pole võimalik kahelda Jumala sõnades, kui Ta räägib Iseenda loomusele minus; ainsaks tagajärjeks saab olla kohene kuuletumine. Kui Jeesus ütleb: “Tule!”, siis ma lihtsalt tulen; kui Ta ütleb: “Lase lahti!”, siis ma lasen lahti; kui Ta ütleb: “Usalda Jumalat selles asjas!”, siis ma tõesti usaldan. See kuuletumine tõendab, et Jumala loomus on minu sees.
Jumala ilmutuse minule määrab kindlaks minu iseloom, mitte Jumala iseloom.
“Et ma ise olen alatu,
Su teed nii tihti kitsid näivad mulle.”
Kuuletumise distsipliini kaudu jõuan ma sinna, kus oli Aabraham, ning näen, kes Jumal on. Ma ei tunne Jumalat iial tõelisena, kuni kohtun Temaga palgest palgesse Jeesuses Kristuses, ning siis ma tean, et “kogu ilma peal, mu Issand, pole muud kui Sina, Sina vaid!” Jumala tõotused ei ole meile midagi väärt, kuni me kuulekuse läbi mõistame Jumala loomust. Võime lugeda mõningaid asju Piiblist kolmsada kuuskümmend viis korda ja nad ei tähenda meile mitte midagi, ent siis ühtäkki taipame, mida Jumal silmas peab, sest me oleme mingis konkreetses asjas Jumalale kuuletunud ja kohe saab Tema loomus meile arusaadavaks. “Sest Jumala tõotused, nii palju, kui neid on, on Tema sees „jah” ja Tema sees „aamen”, Jumala auks meie läbi” (2. Korintose 1:20). Meie “jah” peab sündima kuulekusest; kui me oma kuuleka elu läbi ütleme tõotuse peale “aamen”, siis kuulub see tõotus meile.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Hesekieli 16 ja UT: Heebrea 12