KAS SA OLED VALMIS ANDMA OMA ELU?
Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest… ma olen teid nimetanud sõpradeks… Johannese 15:13, 15
Jeesus ei palu, et ma Tema eest sureksin, vaid et ma annaksin oma elu Tema eest. Peetrus ütles Issandale: “Ma annan oma elu Sinu eest!”, ja ta mõtles seda tõsiselt (Johannese 13:37). Ta oskas suurepäraselt sangarlikku tooni tabada. Kui meie ei suudaks öelda sedasama, mida ütles Peetrus, oleks see väga halb — meie kohusetunnet on võimalik täielikult teostada vaid kangelaslikkuse tunde läbi. Kas Issand on sinult kunagi küsinud: “Kas sina annad oma elu Minu eest?” (Johannese 13:38). Palju kergem on surra, kui anda oma elu päevast päeva tugeva Jumala kutse tundega. Meid ei ole loodud elu eredalt säravate hetkede tarvis, vaid me peame käima nende valgel oma argistel teedel. Jeesuse elus oli vaid üks eredalt särav hetk, ning see oli Muutmisemäel. Seal tühjendas Ta End oma kirkusest teist korda, ning laskus siis kurjadest vaimudest vallatud orgu (vaata Markuse 9:1-29 Ja Ta ütles neile: „Tõesti, Ma ütlen teile, neist, kes siin seisavad, on mõned, kes ei maitse surma, kuni nad näevad Jumala riigi tulnud olevat väega.” Kuue päeva pärast võttis Jeesus Enesega Peetruse, Jaakobuse ja Johannese ning viis nad üles kõrgele mäele isepäinis, ja Ta muudeti nende ees. Ta riided läksid hiilgavaks, helevalgeks otsekui lumi, nii heledaks, nagu neid ükski pleegitaja maa peal ei suuda teha. Ja neile ilmus Eelija ühes Moosesega ning nad kõnelesid Jeesusega. Ja Peetrus vastas ning ütles Jeesusele: „Rabi, siin on hea olla! Teeme nüüd kolm telki: Sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe!” Aga ta ei teadnud, mida öelda, sest nad olid üpris hirmunud. Siis tuli pilv ja varjas neid ning hääl kostis pilvest: „See on Minu armas Poeg, Teda kuulake!” Ja äkki, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui üksnes Jeesust endi juures. Kui nad siis mäelt alla läksid, keelas Ta neid, et nad ühelegi ei jutustaks, mida nad olid näinud, enne kui Inimese Poeg on surnuist üles tõusnud. Ja nad pidasid meeles selle sõna ning küsisid isekeskis: „Mida tähendab surnuist üles tõusta?” Siis nad küsisid Temalt: „Miks kirjatundjad ütlevad, et Eelija peab enne tulema?” Aga Tema ütles neile: „Eelija tuleb küll enne ja seab kõik korda. Ent kuidas on kirjutatud Inimese Pojast, et Tal tuleb palju kannatada ja Teda peetakse halvaks? Aga Ma ütlen teile, et Eelija ongi tulnud ja nad tegid temale, mida tahtsid, nõnda nagu temast on kirjutatud.” Kui nad tulid jüngrite juurde, nägi Ta palju rahvast nende ümber ja kirjatundjaid nendega vaidlemas. Ja kohe, kui rahvahulk Teda nägi, olid kõik äärmiselt erutatud, jooksid Temale vastu ning tervitasid Teda. Ja Ta küsis kirjatundjatelt: „Miks te vaidlete nendega?” Siis vastas keegi rahva seast: „Õpetaja, ma tõin Su juurde oma poja, kellel on tumm vaim: kus too iganes tuleb tema kallale, seal kisub ta teda, ja tema ajab vahtu, kiristab hambaid ja kangestub. Ma ütlesin Su jüngritele, et nad ajaksid ta välja, kuid nad ei suutnud.” Jeesus vastas neile: „Oh sina uskmatu sugu! Kui kaua Ma pean olema teie juures? Kui kaua Ma pean teiega kannatama? Tooge ta Minu juurde!” Nad tõid ta Tema juurde. Ning otsekohe kui ta Jeesust nägi, raputas vaim teda ja ta kukkus maha, vähkres ja ajas vahtu. Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see on tal olnud?” Too vastas: „Lapsest saadik. See on teda mitu puhku küll tulle, küll vette visanud, et teda hukata; aga kui Sa midagi suudad, siis olgu sul meist hale ning aita meid!” Jeesus ütles talle: „Kui sina suudad uskuda! Kõik on võimalik sellele, kes usub!” Poisi isa hüüdis sedamaid ning ütles: „Mina usun, Issand, aita mind mu usunõtrusest!” Aga nähes, et rahvast üha rohkem kokku jookseb, sõitles Jeesus rüvedat vaimu: „Sina kurt ja tumm vaim, Ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule enam tema sisse!” Siis see kisendas ja raputas teda väga ning väljus. Ja poiss jäi otsekui surnuks, nõnda et mitmed ütlesid: „Ta on surnud.” Kuid Jeesus võttis tal käest kinni ja tõstis ta üles, ja ta tõusis püsti. Ning kui Ta koju tuli, küsisid jüngrid Temalt isepäinis: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?” Tema ütles neile: „See sugu ei või teisiti välja minna kui vaid palve ja paastuga”). Kolmkümmend kolm aastat andis Jeesus oma elu, et teha Isa tahtmist. “Sellest me oleme ära tundnud armastuse, et Tema oma elu on jätnud meie eest; ja meiegi peame jätma elu vendade eest” (1. Johannese 3:16). Kuid meie inimloomusega on selline teguviis vastuolus.
Kui ma olen Jeesuse sõber, pean teadlikult ja hoolikalt andma oma elu Tema eest. Seda on raske teha, ning tänu Jumalale, et see nõnda on. Päästmine on meie jaoks kerge, sest Jumalale maksis see nõnda palju. Kuid päästmise avaldamine oma elus on raske. Jumal päästab inimese, täidab ta Püha Vaimuga ja ütleb siis kokkuvõttes nii: “Nüüd valmista see oma elus täielikult ja ole Mulle ustav, kuigi kõik su ümber juba loomu poolest meelitab sind truudust murdma.” Ja Jeesus ütleb meile: “Teid olen Ma nimetanud sõpradeks…” Jää ustavaks oma Sõbrale ning pea meeles, et sinu ihulikus elus on kaalul Tema au.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Nehemja 1-3 ja UT: Apostlite 2:1-13